Esmaspäeva hommik ja tagasi Guatemala turneelt. Tulin just tennisetrennist, treener Claudio ütles, et mul on väga head eeldused ja figuur pro-mängijaks saada. pole paha ju. Okei aga võtan paari sõnaga kokku nädalalõpu.
Neljapäeva hommikul startisime Guatemala mägismaa poole, sihiks Kesk-Ameerika sügavaim järv Atitlan. Täiesti müstiline koht kuskil vulkaanide vahel. Aktiivsete vulkaanide vahel. Sõit sinna oli paras karusell, mööda kitsaid mägiteid, võttis pildi kirjuks. Vahepeal tegime supermercados pausi ja leidsin ennast junkfoodi taevast: Taco Bell, Macdonalds, Dominos, Burger King, mida iganes sa tahad, kõik oli olemas. Valisin Mexicana koha Taco Bell ja sõin end seaks ära. Jube hea oli ikka. Tervitan samas kõiki Mehhiko toidu sõpru :) Sõitsime edasi ja jõudsime ilusasti kohale, linna nimega Panajachell. Tsekkisime inni ja läksime linna peale jalutama. Ilm ei olnud täitsa selge ja seetõttu ei olnud ka vulkaanid täiesti nähtaval, aga jube ilus oli ikkagi. Tänavatel käis vilgas kaubandus. Kohalikud elatavadki end peamiselt turistidele müüdavast kraamist, igasugused ehted, riided ja miljon muud asja. Päris palju huvitavat kraami leidus ja sai isegi ühtteist ostetud. Õhtul kohalikus baaris sööki ja üle ühe cuba libre nii, et tuju oli ikka maru hea.
Järgmisel hommikul käisin atitlani järves ujumas. Legend on selline, et kui paned pea järves vee alla, siis tuled sinna tagasi. Tegin ära. Jalutasime veidi linna peal ja võtsime endale paadi ja sõidsime vastaskaldale SanDiago De Atitlani linna. Seal suht sama teema, kauplemine tänavatel ja nii. Selles linnas elas ka meie turvamehe Maxi üks kümnest õest oma lastega. Olime võtnud neile kingitusi kaasa ja läksime neile külla. Tuk-tukiga sõidsime tsentrumist välja, linna äärde ja edaspidine oli minu jaoks täielik kultuurishokk, mis lõi paigast elu väärtushinnangud. See kus kohas ja kuidas inimeseda elavad, täiesti peetis ikka. Kui vähe on hakkamasaamiseks vaja. Meie kogu aeg viriseme, kui midagi on natukenegi valesti. Inimesed elavad mingitest suvalistest tükkidest kokku lapitud onnides, pole ei uksi ei aknaid. mulla peal. Aga nad on rõõmasad ja Maxi õde ütles, et nende elu on päris lootustandev. Ei oleks tahtnud näha seda kohta kus veel kehvemini oleks olnud. Igatahes too külaskäik pani mõtlema ja lubasin endale, et enam tühjatähjapärast ei hakka mölisema. Tuk-tuki sõit linna tagasi oli elamus omaette, roolis sattus olema kohalik Mark Asmer, tüüp andis sellist ketsi, hea, et rattad maas püsisid. Sadamasse ja paadiga tagasi sõitma. Teine legend räägib ,et kell 12 tekivad järve keskele keerised, mis tõmbavad kõik järve põhja, mis seal parasjagu satub olema. Me muidugi sattusime õigel ajal õigesse kohta, õnneks midagi ei juhtunud, müüt murtud. Tegelt ei ole nalja midagi ,nädalake tagasi, läks üks paat turistidega ümber ja 2 prantslast ja paadimees said hukka. Me jõudsime ilusti teisele kaldale. Asjad kokku ja minekut järgmisesse sihtkohta, milleks Irtra lõbumaailm. See on selline suurkorporatsioonide poolt sponsoreeritud külake, kus on absoluutselt kõik olemas, et oleks fun. Selline suur mökkiküla, rohkete bassude, spordiväljakute, restoraanidega. Disneylandiga võrreldav lõbustuspark Xectulul ja veel ägedam veepark Xocomil. Ja kõik kuskil täiesti getos keset dzunglit. Ja kuna suurfirmad maksavad ränka raha, et töötajad saaksid peredega käiia funnimas, siis olid hinnad seal ka imelised. Imeliselt mõistlikud. No asjadest mida ma tarbisin, siis rummikoola 35 krooni ja corndog 11 krooni, lõbustuspargi piletid 7 krooni tükk jne. Ei paha. Saabusime kohale ja samal ajal jõudis kohale ka J. turvamehega, tal olid tööpäevad ja ta ühines meiega nädalalõpuks. Saime kätte oma maja ja läksime ringile. Valisime sobiva söögikoha ja hakkasime J.ga cuba libresid paugutama. Tuju jälle taevasse. Peale sööki minigolfi ring, mille kinni panin, ma olen ikka multiandekas tegelane tuleb välja. Peale seda magama ära, sest hommikul vaja veepargi jaoks värske olla.
Laupäev möödus veepargis möllates, ilm oli super, 30 kraadi ja peale. Atraktsioonid olid ka vägevad. Sai ikka kõvasti lustitud. Poolpaljaid guatematecosid ehk siis kohalikke vaadates, tegin tähelepaneku, et ülekaalulisus on siin normiks ja Eesti naiste ilu vastu ei saa nad ka. Samas tervitan kõiki ilusaid Eesti preilisid :) Õhtul jälle kõvasti süüa ja cuba libret ja siis lõbustusparki jõulutulede süütamisele. Esimene advent vist. Kui nii, siis kõikidele semudele HEAD ESIMEST ADVENTI! Tehti raketti ja oli ilus, jõulutunne tuli ka korraks peale, siis nägin palme ja tunne kadus ära. Õhtuseks spordiks bowlingut. Läks jälle hästi. 1 ja 2 koht. Uinumiseks mr ja ms. Smith.
Pühapäeval hommikusöögile jalutades silmasin paabulindu ja oli hädasti vaja koos pilti teha (paabulindusid, papagoisid leidus seal igal sammul vabalt ringi jooksmas) Mr. Paap Linnule aga asi eriti ei istunud ja ta attakeeris mind seljatagant, õnneks sain jooksu. Edasi lõbustusparki, ameerika mäed, autodroom ja muud mängud. Proovisin erinevaid õnnemänge, aga alati kaotasin, kuni leidisin endale sobiva atribuudi, vabaviske masina, selle tõmbasin küll tühjaks, kassatädi hirmuga vaatas, kuidas ma sopsasin ja võidukuponge välja võtsin. Üldiselt olin oma blondi pea ja 1.90ga ise paras atraktsioon (kohalikud on ikka väga lühikesed), inimesed ikka vaatasid tihtilugu järgi. Mingi hetk kui pingil jalga puhkasin, tuli üks kohalik perekonnapea juttu puhuma. Siis pani oma täiskasvanud tütre mu kõrvale istuma, et pilti teha, tütar rõõmustas ja isa veel eriti, siis tuli ise ka pildile. :) Väiksest asjast niipalju rõõmu ja ega ma kade ka pole. Igatahes olen nüüd ühe Guatemala pere fotoalbumis sees. Tagasisõit Guatemala Citysse oli päris huvitav, J. oli roolis ja andis kenalt ketsi. Ralliäss. Mind ennast ei erutanudki nii väga, aga mõtlesin vaeste turvameeste peale, kes tagumises autos meil sabas pidid püsima. Vahepeal jälle Taco Belli ja värskelt puuotsast võetud kookost, mis õhtul kõhus kõvasti pulli tegi. Selline oli siis minu nädalavahetus. Sai shokki, sai pulli ja kõvasti cuba libret. Olge vuntsid, varsti uued uudised.
Ahjaa, õhtul tegin Juhaniga suurt rummimaitsmis testi, sellest aga järgmises postis. Piic
Panajachell. Veiko näe mis ma leidsin, kahjuks jäi ostmata ja nüüd kahetsen. Kui kuskil veel näen toon ära. Peen värk ju.
Tuusmaster toas ja teistega järve kaldal.
Hommikune suplus lago de atitlanis.
Ahhoi samurai, meie paat ja paadimees.
Teiste meeste paat. Naine kannab küttepuid peas.
SanDiago Motojõuk. Meil on ikarused, neil on sellised bussid.
Tuk-Tuk seest ja väljast. Ja pöörake tähelepanu peeglile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar