El Salvador, 3 päev: El Tunco beach ja tagasi Guatemalasse

Hommikul traditsiooniline lebo bassu ääres ja siis randa sööma ja Davidi otsima. Värsked puuviljad ja järjekordene superilm. Täna olid siis mõnusalt parajad lained, aga kuna bussipiletid tagasi juba ostetud, siis hakkas aeg kuklasse hingama ja polnd enam aega vette minna. Aga pole hullu ka. Ma olen ju noor :) ja jõuab veel. Tegelt kui vaadata, mis vanuses tüüpe surfab, siis on terve elu aega surfata. Pildistasin hoopis teisi ja tuiasime niisama ringi. Kuna laine oli hea, siis oli ka David vees, millest oli kahju, sest tahtsin teda tänada ja hüvasti jätta. Jätsin talle kohalikku surfipoodi pakikese Vana Tallinna, kalevi kommide ja soksiga. Surfipoe dudile, kes ka igati abiks oli ka väiksed maiused. Ja Seattle`i tüüpidele jätsime ka ukse taha väikse eestit tutvustava kingi. õltsi, mussi ja kommi. Taksoga tagasisõit San Salvadori oli muidugi elu taksosõit. Esiteks oli auto mingi 76 aasta toyota gorilla, mis enamvähem tahejõuga edasi liikus ja mägistel teedel kohati pärisi ära väsis. Mingi hetk keeras taksojuht bensukasse ja tankis autot nii ,et mootor töötas. Ohtlik? Arvasin küll, aga samas kui ta oleks süüte välja keerand, siis poleks kindel kas enam edasi sõitmist on. Siis edasi sõites, pani tüüp äkitselt pidurit ja keeras tee äärde ära. Mis asja mees? Tundus, et auto andis otsad. Tüüp midagi seletas ja pani siis autost jooksu, põõsast hüppas välja teine mees, surus kätt ja ütles, et tama on nüüd taksojuht. Okei tavai siis. Sõitsimegi temaga edasi. San Salvadoris sattusime ummikusse ja ummik ladina-ameerika moodi on ikka väga kirglik. Siuke pasundamine käis kogu aeg, imelised manöövrid ja imelised shortcutid, hea et kellegil läbi elutoa ei lõigatud. Hea oli, et varuga liikuma hakkasime, muidu oleks raudselt hiljaks jäänud. Lõpuks siis jõudsime bussipeatusesse, see asus täielikus getos. Ikka täielikus getos. Taksojuht ütles, et ei maksa õues olla, minge parem sisse ära kohe. Ust valvas muidugi pumppüssiga mees. Veidi ootamist ja buss tuli ette, bussi ära ja siis tuli tunne, et nüüd vist on asi ok. Oligi. Piiri peal läks ka libedalt. Kuna kõht oli hele, siis sai kohalike käest mingit söögikraami ostetud. Plönnid mingi kahtlase mälliga, mingi magus käkk ja mingi maitemisjook. Maitses küll, praegu on kõht ka veel korras. Turvamees ja Kaja olid ilusti vastas ja surfiseiklus saigi läbi. Kodus veel teravat sööki, natuke muljetamist ja magama. Homme lähme pere ja turvameeskonnaga 4 päevaks Guatemala peale trippima. Pühapäeva õhtal tagasi, siis vast uut juttu ja pilte, sest pole kindel, kas ennem on võimalust. Olge mõnusad ja ärge külmetage. Piic. Marko.

Salto-palto olen ikka jube trikimees küll

Peatänav ja parim söögikoht Erica`s

El Tunca Biitš. Vana Tallinn on ka kõva reisumees, igal pool ta käinud.


Seattle`i dude`id ja kingitus Estist.

Plönn ja Käkk Mälliga. Kolashanpani drink. Njammi.

El Salvador, 2 päev: El Tunco beach.

Palun laske magada. Eii. Nii kui päike tõusis läksid mürgliks kätte ära. Mingi ahv tegi akna taga elektroonilise äratuskella häält ja siis mingi lind pasundas nagu rattapasun, kuked kirevad. Leningradi tsirkus ma ütlen. Mida iganes loomad ja linnud seal ka ei ela, eriti kummalised. Tekk pealt, kaks sammu ja bassu. Ei paha ärataus ju. Ei paha. Natuke lebo ja ujumist, loen Eesti uudiseid, tsätin kiirelt semudega ja siis randa. Lained on rannas ,veel suuremad kui eile, mis tekitab veidi kõhedust. Nägin ka Davidi, kes ütles, et no problemo man, pärast lähvad väiksemaks, siis lähme peale. Tavai. Kiiret ju pole. Võib ka ju süüa ja niisama pulli teha. Läks mingi 3 tundi mööda, kui nägin jälle Davidi, kes ütles, et tavai nüüd on vamos ja lähme vette. Võtsin laua ja jooksin randa, vaatan, et mida helli, lained ju veel suuremad kui hommikul, aga lõvi minus ei lubanud ära ka minna. Niisiis oligi vette minek. Surfispotti jalutades tuli vastu Davidi sõbrants, üks Usa tsikk, kes seal juba 2 kuud surfanud ja uuris, et mis ja kes? Kui ta kuulis, et mul täna alles teine päev ja lähen nende lainetega vette, ütles: “ Jesus Dude, You are brave” ääää. No mida teha, minematta ka ei saa jätta. Vetteminek oli paras huumor, sest kalda all olid nii suured rullid, et ei saand kohe üle. Veidi pusimist ja sai lõpuks vabasse vette ja läks taha lainete juurde pedaalimiseks. Räägin siin tagumistest lainetest - tegelt saab ka esimesetes sõita, aga sõit on maru lühike, lained murduvad imelikult ja oht kivi otsa sõita on ka suur. Taga on asi palju parem. Eilsest ujumisest olid käed väga väsinud ja lainetesse jõudes olin paras kapsas. Veidi puhkust kulus ära. Lained olid ikka pärsi pirakad, ausalt tõmbas ikka kõhus imelikuks. Aga jällegi mis sa teed? David ütleb, Marko nüüd on vamos, keeran nina kalda poole, david lükkab, mina pedaalin, kuulen kuidas laine selga tuleb. Meeletu kiirendus, üritan püsti tõusta ja saangi. Ma sõidan, ma sõidan. Ja ei kuku. Ja keeran ja sõidan ja ei kukugi. Täiesti pekkis, mis fiil. Tundus terve igavik. Lõpuks heitsin end lainesse, ja mu rõõmukisa võis küll Kuubale kosta. Tagant tulevad hiidrullid ka mind väga ei morjenda. Vaiksese vees pikutan veidi laual ja siis peadaalin tagasis lainetesse. David karjub juba kaugelt : “ muy bien Marko, muy bien” Ta ka ju õnnelik kui õpilasel hästi läheb. Järgmine sõit, jälle sama lugu, püsti ja minekut, hirmus hea tunne on. Pärast jäin mingisse ekstratugevasse rullitsooni ja tegin oma 3-4 pesumasinat järjest ja tõmbasin veidi soolast kurku. Ütlesin, Davidile, et teeme viimased ja kaldale ära, sest sool tegi olemise kahtlaseks. Mõeldud tehtud. Leppisime kokku ,et kui viitsib ,siis pärast äkki veel. Surf on raudselt kõige füüsilisem sport, mida ma kunagi teinud olen, eriti see pedaalimise osa. Selle jaoks peab vist eriharjutusi tegema. Kõrvalt tundub lihtne, aga teha on maru raske. Lebotasime jälle Lodge`is. Kui eile olime seal üksinda, siis täna hakkas rahvast peale tulema, mingi Austria kutt tsikiga, ja siis täitsa naabriks tuli 3 California tüüpi , kellega sai ka kohe jutule. Üldse on siin inimesed eriti sõbralikud. Kõik viskavad kõigile näppu ja mingid ülbamist ei ole. Õhtule peale sööki ja kohaliku õlle ja rummikoola maitsmist lodge`is lebotades tuli kohale Vani täis tüüpe. Kohe läks jutuks ja tüübid Seatlle`ist ja lumelaudurid. Hakkasid bassu kohe hüppetrenni tegema. Eesti kohta kuuldes, olid rektsioon jube hea: “ ooo teme küll, teil on seal supersõbralikud inimesed ja jube hea toit” On vä? Muidugi on. Ajasime veidi käma ja panime tuima ja väsimus lendas jälle selga. Ajavahest hakkan juba võitu saama , enam ei taha kell 5 magam minna.

Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord.

David ja mina lähme randa ja jälgime teemat.

David pani endal laua pähe, ma panin siis ka. Minek.

David ja Mina see väike täpp teisel pildil

Surfi tuusmasterid. Eestlane on ju vähe rõõmus.

Täielik modellmees. Lodge`is kiikumas

Õhtusöök.

Magustoit

Teen õlut ja passin vutti.

El Salvador, 1 päev: San Salvador ja El Tunco beach.

Ola Amigos. Tagasi El Salvadorist. Elus ja terve, ainult ära põlenud nagu Jimmy küpsetatud peekon.

Esmaspäeva hommikul oli eriti varajane äratus, et jõuda 5.30 El Salvadori bussi peale. Kõik läks hästi, saime piletid ja sõit võis alata. Paari tunniga jõudsime Guatemala- El Salvadori piiripunkti. Läksin pass näpus piirivalveametniku juurde, tee peal hüppas aga mingi kohalik huijar ligi, pakkus raha vahetada ja siis haaras mul passist kinni, hea oli, et ma lahti ei lasknud, muidu oleksin siiamaani seal piiri peal vist. Passid kontrollitud, tegi buss väikse pausi ja selle pausi ajal käis kogu küla kaupmeeskond bussist läbi. Pakuti mida iganes: süüa-juua ja muud kahtlast. Tuli ka üks 100 aastane naine, lihtsalt raha küsima. Andsin talle dollari. Dollari eest sain mina ja mu haige änkel õnnistatud. Kui jalast rääkida, siis asi on kahtlane: paistes ja sinine, aga valu ei tee nagu üldse. Ei kurda. Okei, bisnessid tehtud sõitsime edasi, saime umbes 2 minutit sõita, kui asi seisma jäi, öösel oli üks pirakas tükk teeäärsest mäest tee peale varisenud. Tüübid siis just puhastasid seda. Veidi läks aega ja sõit läks edasi. Paar tundi ja kohL El Salvadori pealinnas San Salvadoris. Bussist välja astudes sain nagu malakaga vastu pead. mida ilma, selline kuumus ikka. Harjumatu. Haarasime bussipeatusest takso, see oli pakutud 35 dollariga nõus ja lubas meid biitšile ära visata. Takso aknast jõudsin ka veidi kohalikku elu-olu vaadata. Ega seal midagi väga ilusati ei olnud. Igal teiseil tüübil oli pumppüss kaelas ja tänavatel valitses ikka paras pardakk. Suht räpane oli kogu see värk. 40 mintsa taksosõitu ja jõudsime lõpuks sihtkohta, milleks oli Playa el Tunco ehk siis El Tunco rand. El Salvadori kõige legem surfirand. Kohalikust Surfshopist saime inffi oma öömaja kohta ja leidsime selle suurema vaevata. “El Tunco Lodge”. Selline eriti mõnus koht. Toad lihtsad, aga koralikud, õues vabaõhu-elutuba: TV, diivanid, võrkkiiged, internet. Kohe kõrval suur bassein. Hoovis banaanipuud, kookospalmid. Paradiis? BINGO. Kotid tuppa, surfigear üll, peoga päiksekreemi peale ja randa. Rand oli mega, ei hakka kirjeldamagi, piltidelt on näha. Surfshopis avaldasin soovi surfata ja tsip-tsip sebiti mulle laud ja surfiõpetaja. Õpetajaks sai kohalik surfiguru David (loe Daviid, pikka iiiiiga) Eriti muhe vana. Meil oli selline natuke imelik suhe, sest ta rääkis ainult espanjoli ja ainuke lause mida ta inglise keeles teadis oli: “Big Wave”. Ja deem, lained olid seal suured. Veidi liiga suured alustamiseks. Aga Eesti lõvi hirmu ju ei tunne. Davidiga surfispotti jalutades, kohtusime ühte Šveitsi surfarit ja kuna ma tegin talle kohalike surfarite salajast käepigistust (see käib nii: Low five + nukid) siis ta hakkas hea meelega meie vahel tõlgiks. Peamised tipid käes ja kuival mõned harjutused tehtud, oli käes tõe hetk ja vetteminek. Vesi oli sama kuum kui õues, üle 30ne. Ja ookeani vesi on ikka nii maru soolane, silmad pani kipitama ja kui veidi suhu läks, siis ka ei olnd eriti mõnus. Kõhuli laua peal taha lainete poole sõudes/pedaalides, sain aru ,et tegu on ikka päris füüsilise tegevusega, igatahes väsitas to aerutamine (paddle) mind täiesti ära. Ega ma mõni Jüri Jaanso pole. David sai õnneks aru ja lasi puhata ka. Teel lainete poole, kohtusin vees igasuguste toredate tegelastega. Ühte Usa tüüpi, Richardit, kasutasin jälle tõlgina, kuna vahepeal olid mõned küsimused tekkinud. Muidu oli meil Davidiga suht keeleblokk ees, aga kui üks chika mööda surfas ja David seda kommenteeris, siis sain ma nagu kohe aru mida ta mõtles. Ja lõpuks siis kohal õigete lainete juures, veidi aega hinge tõmbamiseks. Ja siis David ütles, et vamos Marko, vamos, nüüd on minek, esimene sõit tee kõhuli, ära püsti tõusta üritagi. Okei. Panin kõhuli ja täie pasaga kalda poole minema. Arvan, et mu irvitavast suust võis umbes liiter soolavett sisse pritsida. Kuna ikkagi esimene sõit, siis ei olnud oimu kuhugile keerata ja panin hooga täitsa kaldasse välja. Ajeee karatee, tahan veel, kiirelt kõhuli lauale ja tagasi lainetesse pedaalima. Uus laine, uus sõit ja nüüd siis ka esimene püstitõusmise katse. Ebaõnn. Crash. Ja lisaks veel järgmisesse murdlainesse (kui laine murdub, tekib väga jõuline valge vahutav vesi, mis tekitab totaalse pesumasina tunde) kaotan laua, leian üles, järgmine murdlaine. Faaak. Kaotan laua, leian üles. Järgmist suudan vältida, kogu jõudu kokkuvõttes, pedaalin murdlaine alast välja. Nagu ameerika mägedes. Mis teha? Midagi. Harjutamine teeb meistriks. Tagasi lainetesse. Üritused läksid aina paremaks, sekundilised püstiseismised muutusid 3,4,5 sekundilisteks. Progress. Sõitsin end täiesti ribadeks. Ütlesin Davidile, et nüüd aitab, viimane sõit ja siis teeme la Playal pausa. Kuskilt leidsin veel jõuda üheks boonusringiks, aga siis jõud lõppes ja homme on ka ju päev. Veest välja tulles olin täiesti kalts. Väsinud, suu soola täis ja tekkinud täiesti uued “surfivigastused”. Kõhuli laual olemisest, ära hõõrutud nibud ja kui seljale olin peoga kreemi pannud ja see veidi päästis, siis sääremarjad olid täiesti ära põlendud. Lisaks, veel vahane rind (surfilaudu vahatatakes pealt, et libe ei oleks). Mu ahvirinnalt leiab nii palju vaha, et ma võin endale jõuludeks ise küünlad teha. Aga tunne oli mega, MEGA. Lodge`i ära, bassu äärde taastuma. No on mõnus, elu on ikka täielik lill. Paar tundi lebo ja siis biitšile sööma. Tee peal kohtan jälle Šveitslast ja ta soovitab söögikohta Ericas`s. Okei proovime järgi. Söök on jumalik. Hiljem rannabaaris rummikoolat, jälle imeline. Kohalikud eriti mahlased laimid annavad koteilile erilise meki. Elu käib, rahvas melutab, surfab, tuunib niisama tuima. Pärast veel lodge`is bassu ääres lebo, natuke netti ja tv-d ja väsitav päev ja ajavahe ajasid magama. Head ööd Chiquita mu poeg. Homme näeme.

Mäevaring El Salvadori tee peal; Playa el Tunco - El Tunco rand

El Tunco Lodge

Esimene katse. Surf on turf.

Õhtune chill: häkkimine, söögid, joogid.

Kohaliku töömurdja pilt pühendusega Veikole.

Banaanid kasvasid meil Lodge`i aias; Surfikoer või rebane?

Esimese päeva muljed.

Esimene päev Guatemalas. Täna jõudsin veidi ringi ka vaadata. Elame sellises väikses kinnises rajoonis, mis igalt poolt taraga ümbritsetud ja rangelt turvatud. See koht on koduks 64 perele, peamiselt kohalikud jõukurid. Siin on kõik mõnusaks äraolemiseks vajalik olemas. Klubimaja, kus suuremaid pidusid korraldada, tennise-, kossu,- jalkaväljakud. Suur bassein, kus ääres hea tiksuda ja pina coladat libistada. Kuna asume mingi mäe otsas, 1500m üle merepinna, siis temperatuur on siis selline “Eesti suvi” 20C. Pidi olema nii,et umbes 15 mintsa sõidu kaugusel mäe all pidi aga tõeline troopika olema juba. 30 kraadi ei ole mingi küsimus. Üldiselt hakkas siin suvi ja lastel koolivaheaeg :) Täna ärkasin kell 5.00 Uni läks koos päikesetõusuga. Üldiselt siin inmesed ei põõna nii kaua kui Eestis, aga 5.00 on nende jaks ka veidi vara. Hommikul hakati kohe kuuma andma. Papa J. andis grillile tuld ja tegi grill muna, grill peekonit, grill banaane. Lisaks veel värsket ananassi. Pole paha ju. Peale hommikusööki läksime J.ga tennist mängima. Maru tore mäng on. Ja sattusime olema võrdväärsed vastased. Aga seisult 4-4, juhtus õnnetus ja käänasin oma änkeli tagurpidi. Jalg kiirelt bassu ja kohe ka jääd peale ja tundus, et ei olegi väga hull. Aegamööda, aga tõmbas paistetuse üles. Praegu , kirjutamise hetkel on hüppeliiges nagu sardell. Teipisin jääkoti ümber, sest hommikuks on jalg vaja pidama saada. Peale õnnetust tiksusime veidi bassu ääres, ujusime ja nii. Eriti mõnus ju, kui mõelda, et te back home kühveldate lund. Käisime korraks linnavahel tiirutamas ja mingis kaubanduskeskuses ka. Seal ühes surfipoes oli müüjaks mingi 11 aastane kutt, nagu for real ja ta jagas nagu väga hästi teemat ka. Käisime ka kohalikus supermarketis. Ostsime hõrgutisi, guacamolet ja värki. Hinnad on poes päris head. Suur pullo Bacardit maksab 70 krooni. JAH 70.-. Mis meil on? 300? Siin saab rummi 2 liitristes pudelites ka muide. Õhtusöögiks aeti grill jälle kuumaks. J. tegi hullupööra maitsvat liha. Lehma vahelihast, pidi mingi selline kraam olema, mis meie lehmadel pidi puudu olema. Ilma naljata muide. Magustoiduks grillitus apelsiinid. Pole ka paha mõte ju. Kohaliku aja järgi kell 18.00 hakkas uni peale tulema, aga et graafikut normi saada peab punnitama ja üleval olema. Kirsiks tänasele tort-päevale oli Eesti filmiklassika “Lammas all paremas nurgas” Puhas kuld. Homme hommikul kell 5.30 on start roadtripile naaberriiki El salavadori ja paradiisiranda El Sanzali surfama. Prognoosid on head, vesi ja õhk 30C ja kohalikud surfipeerud tunduvad ka päris marudad tegelased. Eks näis mis saab, aga tundub, et pulli hakkab saama. Loodan ,et jalg peab ja et kõik sujub. Tagasi kolmapäeva õhtuks, siis ka uut juttu ja pildikraami. Piic.



Tennisemäng ja änkel-accident :(



Meie Hood, Meie Crib (loe: urgas) ja Meie Raidid.



Bassus.