Kohal. Bueno.

Guatemala City. Oli päris pikk ja kurnav reis. 1000km autoga Lapimaale sõita, mida olen korduvalt teinud, on selle kõrval poisike. Tallinnast start laupäeval kell 5.30. Guatemala Citys kohal Eesti aja järgi pühapäeva hommikul kell 7.30. Vahepeale mahtus, kõvasti passimist, istumist, passimist, magamist, kannatamist, istumist. Tallinn-Amsterdam ots oli kukepea, klapid pähe ja magama ära ja kohal me olimegi. Amsterdamis oli 4h aega. Burgerikunn käis BurgerKingis einestamas ja oli paras Whopper. Tervitan samas kõiki teisi burgerisõpru. Kuna ilm Amsterdamis oli üsna kehva, siis lend lükkus edasi ja sai jälle passida. Lõpuks lennukisse saades, oli mind mingi kahe suvalise düüdi vahele istuma surutud, aga õnneks sain koha vahetada, sain Liisi kõrvale ja vahekäigu kõrvale, et oma pikki koibi kuskil mõnusalt sirutada. 12 tundi lennukis. Öääk. Algus oli paljulubav. Telekavas uued kinofilmid: uus Indiana Jones, Maxwell Smart jt. Süüa-Juua. Peale 3h, lõunasööki, 7 punast veini colaga oli tunne, et Hawaii Not, jumala mõnus on ju. No paar tundi oli veel mõnus, siis kammis ära. Pea venist vähe haige, jalad paistes nagu rasedal naisel, istme maitse suus ja siis vaatad kella ja pool on alles ees. No kui Mexico Citysse jõudsime oli ikka eriline kergendus, inimese tunne tuli peale. Lennujaamas valitses paras pardakk, ei saand täpselt aru kuhu peab minema ja mida peab tegema. Ennem järgmist lendu oli meil vaja migratsiooniametis mingi viisa teha. Läbi ussi sai see tehtud ka, veidike veel passimist ja järgmisesse lennukisse. Viimane pingutus, 2 tunnine ots Guatemala Citysse. Start oli meeliülendav. Mexico City – maailma Top 10 suurlinn, oli õhtupimeduses ja tuledevalgel ikka täiesti käsitlematult äge. Tuledemerel otsa ei paistnud, seda pidi vist isegi kosmosest olema äge vaadata. Kuna kell oli juba mingi 5 Eesti aja järgi ja pea 24h oli juba sõidetud, siis tuli uni peale. Uni oli nii suur, et kui stjuardess tõi mulle klaasi vett, siis 10 sekki hiljem, kui selle kätte sain, jäin klaas käes magama. Loomulikult kallasin selle endale sülle.Täiesti kümppi ikka. Aga kuna mul oli juba nii savi, siis ei viitsinud selle peale kuidagi eriliselt reageerida ja magasin märgade pükstega edasi. Milline kergendus, kui lõpuks lennuk maandus ja sai maha astuda. Tunne oli nagu kaltsul: väsind, ligane, jalad olid nii paistes, et tennised olid väiksed, kõhus keeras. Tip-Top värk. Guatemalas kell 23.30 laupäeva õhtul, Eesti aja järgi kell 7.30 pühapäeva hommikul. Kata ja J. ja turvamees olid lennukipeal vastas ja viisid meid koju. Kiired jutud ja magama, sest hommik on ikkagi õhtust targem. Hetkel, siis siin hommik, tunne on hea, erilist väsimust ei ole. Aru veel ei saa kus kohas ma täpselt olen, sest eile oli pime. Täna siis selline rilääks päev taastumiseks, midagi erilist plaanis pole. Vaatab veidi ringi, tutvub olukorraga. Üritan mõned klõpsud teha ja siis raporteerin kohapaelsest olukorrast. Tsau. Olge mõnusad.