Palun laske magada. Eii. Nii kui päike tõusis läksid mürgliks kätte ära. Mingi ahv tegi akna taga elektroonilise äratuskella häält ja siis mingi lind pasundas nagu rattapasun, kuked kirevad. Leningradi tsirkus ma ütlen. Mida iganes loomad ja linnud seal ka ei ela, eriti kummalised. Tekk pealt, kaks sammu ja bassu. Ei paha ärataus ju. Ei paha. Natuke lebo ja ujumist, loen Eesti uudiseid, tsätin kiirelt semudega ja siis randa. Lained on rannas ,veel suuremad kui eile, mis tekitab veidi kõhedust. Nägin ka Davidi, kes ütles, et no problemo man, pärast lähvad väiksemaks, siis lähme peale. Tavai. Kiiret ju pole. Võib ka ju süüa ja niisama pulli teha. Läks mingi 3 tundi mööda, kui nägin jälle Davidi, kes ütles, et tavai nüüd on vamos ja lähme vette. Võtsin laua ja jooksin randa, vaatan, et mida helli, lained ju veel suuremad kui hommikul, aga lõvi minus ei lubanud ära ka minna. Niisiis oligi vette minek. Surfispotti jalutades tuli vastu Davidi sõbrants, üks Usa tsikk, kes seal juba 2 kuud surfanud ja uuris, et mis ja kes? Kui ta kuulis, et mul täna alles teine päev ja lähen nende lainetega vette, ütles: “ Jesus Dude, You are brave” ääää. No mida teha, minematta ka ei saa jätta. Vetteminek oli paras huumor, sest kalda all olid nii suured rullid, et ei saand kohe üle. Veidi pusimist ja sai lõpuks vabasse vette ja läks taha lainete juurde pedaalimiseks. Räägin siin tagumistest lainetest - tegelt saab ka esimesetes sõita, aga sõit on maru lühike, lained murduvad imelikult ja oht kivi otsa sõita on ka suur. Taga on asi palju parem. Eilsest ujumisest olid käed väga väsinud ja lainetesse jõudes olin paras kapsas. Veidi puhkust kulus ära. Lained olid ikka pärsi pirakad, ausalt tõmbas ikka kõhus imelikuks. Aga jällegi mis sa teed? David ütleb, Marko nüüd on vamos, keeran nina kalda poole, david lükkab, mina pedaalin, kuulen kuidas laine selga tuleb. Meeletu kiirendus, üritan püsti tõusta ja saangi. Ma sõidan, ma sõidan. Ja ei kuku. Ja keeran ja sõidan ja ei kukugi. Täiesti pekkis, mis fiil. Tundus terve igavik. Lõpuks heitsin end lainesse, ja mu rõõmukisa võis küll Kuubale kosta. Tagant tulevad hiidrullid ka mind väga ei morjenda. Vaiksese vees pikutan veidi laual ja siis peadaalin tagasis lainetesse. David karjub juba kaugelt : “ muy bien Marko, muy bien” Ta ka ju õnnelik kui õpilasel hästi läheb. Järgmine sõit, jälle sama lugu, püsti ja minekut, hirmus hea tunne on. Pärast jäin mingisse ekstratugevasse rullitsooni ja tegin oma 3-4 pesumasinat järjest ja tõmbasin veidi soolast kurku. Ütlesin, Davidile, et teeme viimased ja kaldale ära, sest sool tegi olemise kahtlaseks. Mõeldud tehtud. Leppisime kokku ,et kui viitsib ,siis pärast äkki veel. Surf on raudselt kõige füüsilisem sport, mida ma kunagi teinud olen, eriti see pedaalimise osa. Selle jaoks peab vist eriharjutusi tegema. Kõrvalt tundub lihtne, aga teha on maru raske. Lebotasime jälle Lodge`is. Kui eile olime seal üksinda, siis täna hakkas rahvast peale tulema, mingi Austria kutt tsikiga, ja siis täitsa naabriks tuli 3 California tüüpi , kellega sai ka kohe jutule. Üldse on siin inimesed eriti sõbralikud. Kõik viskavad kõigile näppu ja mingid ülbamist ei ole. Õhtule peale sööki ja kohaliku õlle ja rummikoola maitsmist lodge`is lebotades tuli kohale Vani täis tüüpe. Kohe läks jutuks ja tüübid Seatlle`ist ja lumelaudurid. Hakkasid bassu kohe hüppetrenni tegema. Eesti kohta kuuldes, olid rektsioon jube hea: “ ooo teme küll, teil on seal supersõbralikud inimesed ja jube hea toit” On vä? Muidugi on. Ajasime veidi käma ja panime tuima ja väsimus lendas jälle selga. Ajavahest hakkan juba võitu saama , enam ei taha kell 5 magam minna.
Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar