Esmaspäeva hommikul oli eriti varajane äratus, et jõuda 5.30 El Salvadori bussi peale. Kõik läks hästi, saime piletid ja sõit võis alata. Paari tunniga jõudsime Guatemala- El Salvadori piiripunkti. Läksin pass näpus piirivalveametniku juurde, tee peal hüppas aga mingi kohalik huijar ligi, pakkus raha vahetada ja siis haaras mul passist kinni, hea oli, et ma lahti ei lasknud, muidu oleksin siiamaani seal piiri peal vist. Passid kontrollitud, tegi buss väikse pausi ja selle pausi ajal käis kogu küla kaupmeeskond bussist läbi. Pakuti mida iganes: süüa-juua ja muud kahtlast. Tuli ka üks 100 aastane naine, lihtsalt raha küsima. Andsin talle dollari. Dollari eest sain mina ja mu haige änkel õnnistatud. Kui jalast rääkida, siis asi on kahtlane: paistes ja sinine, aga valu ei tee nagu üldse. Ei kurda. Okei, bisnessid tehtud sõitsime edasi, saime umbes 2 minutit sõita, kui asi seisma jäi, öösel oli üks pirakas tükk teeäärsest mäest tee peale varisenud. Tüübid siis just puhastasid seda. Veidi läks aega ja sõit läks edasi. Paar tundi ja kohL El Salvadori pealinnas San Salvadoris. Bussist välja astudes sain nagu malakaga vastu pead. mida ilma, selline kuumus ikka. Harjumatu. Haarasime bussipeatusest takso, see oli pakutud 35 dollariga nõus ja lubas meid biitšile ära visata. Takso aknast jõudsin ka veidi kohalikku elu-olu vaadata. Ega seal midagi väga ilusati ei olnud. Igal teiseil tüübil oli pumppüss kaelas ja tänavatel valitses ikka paras pardakk. Suht räpane oli kogu see värk. 40 mintsa taksosõitu ja jõudsime lõpuks sihtkohta, milleks oli Playa el Tunco ehk siis El Tunco rand. El Salvadori kõige legem surfirand. Kohalikust Surfshopist saime inffi oma öömaja kohta ja leidsime selle suurema vaevata. “El Tunco Lodge”. Selline eriti mõnus koht. Toad lihtsad, aga koralikud, õues vabaõhu-elutuba: TV, diivanid, võrkkiiged, internet. Kohe kõrval suur bassein. Hoovis banaanipuud, kookospalmid. Paradiis? BINGO. Kotid tuppa, surfigear üll, peoga päiksekreemi peale ja randa. Rand oli mega, ei hakka kirjeldamagi, piltidelt on näha. Surfshopis avaldasin soovi surfata ja tsip-tsip sebiti mulle laud ja surfiõpetaja. Õpetajaks sai kohalik surfiguru David (loe Daviid, pikka iiiiiga) Eriti muhe vana. Meil oli selline natuke imelik suhe, sest ta rääkis ainult espanjoli ja ainuke lause mida ta inglise keeles teadis oli: “Big Wave”. Ja deem, lained olid seal suured. Veidi liiga suured alustamiseks. Aga Eesti lõvi hirmu ju ei tunne. Davidiga surfispotti jalutades, kohtusime ühte Šveitsi surfarit ja kuna ma tegin talle kohalike surfarite salajast käepigistust (see käib nii: Low five + nukid) siis ta hakkas hea meelega meie vahel tõlgiks. Peamised tipid käes ja kuival mõned harjutused tehtud, oli käes tõe hetk ja vetteminek. Vesi oli sama kuum kui õues, üle 30ne. Ja ookeani vesi on ikka nii maru soolane, silmad pani kipitama ja kui veidi suhu läks, siis ka ei olnd eriti mõnus. Kõhuli laua peal taha lainete poole sõudes/pedaalides, sain aru ,et tegu on ikka päris füüsilise tegevusega, igatahes väsitas to aerutamine (paddle) mind täiesti ära. Ega ma mõni Jüri Jaanso pole. David sai õnneks aru ja lasi puhata ka. Teel lainete poole, kohtusin vees igasuguste toredate tegelastega. Ühte Usa tüüpi, Richardit, kasutasin jälle tõlgina, kuna vahepeal olid mõned küsimused tekkinud. Muidu oli meil Davidiga suht keeleblokk ees, aga kui üks chika mööda surfas ja David seda kommenteeris, siis sain ma nagu kohe aru mida ta mõtles. Ja lõpuks siis kohal õigete lainete juures, veidi aega hinge tõmbamiseks. Ja siis David ütles, et vamos Marko, vamos, nüüd on minek, esimene sõit tee kõhuli, ära püsti tõusta üritagi. Okei. Panin kõhuli ja täie pasaga kalda poole minema. Arvan, et mu irvitavast suust võis umbes liiter soolavett sisse pritsida. Kuna ikkagi esimene sõit, siis ei olnud oimu kuhugile keerata ja panin hooga täitsa kaldasse välja. Ajeee karatee, tahan veel, kiirelt kõhuli lauale ja tagasi lainetesse pedaalima. Uus laine, uus sõit ja nüüd siis ka esimene püstitõusmise katse. Ebaõnn. Crash. Ja lisaks veel järgmisesse murdlainesse (kui laine murdub, tekib väga jõuline valge vahutav vesi, mis tekitab totaalse pesumasina tunde) kaotan laua, leian üles, järgmine murdlaine. Faaak. Kaotan laua, leian üles. Järgmist suudan vältida, kogu jõudu kokkuvõttes, pedaalin murdlaine alast välja. Nagu ameerika mägedes. Mis teha? Midagi. Harjutamine teeb meistriks. Tagasi lainetesse. Üritused läksid aina paremaks, sekundilised püstiseismised muutusid 3,4,5 sekundilisteks. Progress. Sõitsin end täiesti ribadeks. Ütlesin Davidile, et nüüd aitab, viimane sõit ja siis teeme la Playal pausa. Kuskilt leidsin veel jõuda üheks boonusringiks, aga siis jõud lõppes ja homme on ka ju päev. Veest välja tulles olin täiesti kalts. Väsinud, suu soola täis ja tekkinud täiesti uued “surfivigastused”. Kõhuli laual olemisest, ära hõõrutud nibud ja kui seljale olin peoga kreemi pannud ja see veidi päästis, siis sääremarjad olid täiesti ära põlendud. Lisaks, veel vahane rind (surfilaudu vahatatakes pealt, et libe ei oleks). Mu ahvirinnalt leiab nii palju vaha, et ma võin endale jõuludeks ise küünlad teha. Aga tunne oli mega, MEGA. Lodge`i ära, bassu äärde taastuma. No on mõnus, elu on ikka täielik lill. Paar tundi lebo ja siis biitšile sööma. Tee peal kohtan jälle Šveitslast ja ta soovitab söögikohta Ericas`s. Okei proovime järgi. Söök on jumalik. Hiljem rannabaaris rummikoolat, jälle imeline. Kohalikud eriti mahlased laimid annavad koteilile erilise meki. Elu käib, rahvas melutab, surfab, tuunib niisama tuima. Pärast veel lodge`is bassu ääres lebo, natuke netti ja tv-d ja väsitav päev ja ajavahe ajasid magama. Head ööd Chiquita mu poeg. Homme näeme.
Mäevaring El Salvadori tee peal; Playa el Tunco - El Tunco rand
Õhtune chill: häkkimine, söögid, joogid.
Kohaliku töömurdja pilt pühendusega Veikole.
Kohaliku töömurdja pilt pühendusega Veikole.
Banaanid kasvasid meil Lodge`i aias; Surfikoer või rebane?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar